Through His Eyes. Grand Finale

Sellest oli palju aega möödas, kui Oliver operatsioonisaali viidi. Me olime kolmekesi ootesaalis. Ma olin nii väsinud, et jäin lausa magama. Kuid varsti ajas mind Seth üles ja teatas rõõmusõnumeid. "Sa võid nüüd Oli juurde minna, aga ole hästi vaikselt." Noogutasin talle ning püüdsin aru saada, mis toimub. Tõusin siis püsti ning liikusin oma karkudega Oliveri palati poole. Sinna jõudes avasin vaikselt ukse ja läksin sisse. "Kuidas sa ennast tunned?" Küsisin ma murelikult. "Valus, paha." "Ma tean, mida sa tunned." Oli naeratas. Läksin tema poole ning tegin talle ühe õrna musi. "Ma jään sinu juurde, no matter what." Oli silmadesse tekkis õrn sädelus. Ma istusin toolile ning võtsin tema käest kinni. Me istusime lihtsalt ja vaatasime üksteisele otsa. "Luba, et sa ei jäta mind kunagi." Ütlesin ma talle peagi. "Luban, ma ei jäta sind kunagi." Ma naeratasin talle.
Oli möödas mitu tundi, kuni ma palatist välja tulin. Nägin ooteruumis Robertit ja Sethi rääkimas ning kõndisin nende poole. "Kuidas tal on?" Küsisid nad ruttu, kui märkasid, et ma tagasi tulin. "Paremini, kui ma arvasin." "Tahad sa seda meiega sheerida?" "Me oleme jälle koos." Ütlesin ma rõõmsalt ning istusin tema kõrvale. "Mul on sinu üle hea meel. Ma ju ütlesin, et kõik saab korda." "Mhmh, sul oli õigus. Ning ma tänan, et sa mulle toeks olid." "See pole asi, mille eest tänada."
Läks päevi mööda enne, kui Oliver välja sai. Me olime jälle õnnelikud. Sethi ja Roberti vahel olevat ka mingi säde tekkinud.
Otsustasime minna Oliveri poole, sest ta pidi veel siiski pisut puhkama. Vahepeal liitus meiega ka Lee, kes tõi endaga kaasa Mia. Ning sel hetkel märkasin, et Seth Mia eemale tiris ning me kõndisime edasi ja rääkisime juttu. Peatselt jõudsime ka Oliver juurde. Poisid hõivasid koheselt voodi, jättes tüdrukud ilma istekohata. Seth tiris mind endaga kaasa ning siis hõivas Mia minu koha. "Ou, see on minu koht." "Elad üle." vastas ta vaid. "Fain." vastasin ma talle. Ning läksin siis Sethi järel kööki.
"Noh, räägi."
"Ma kolin ära."
"Mida? Kuhu?" küsisin ma šokeeritult.
"Londonisse."
"Miks?"
"Isa sai seal tööd ning me peame kaasa minema."
"Fain..." ütlesin ma kurvalt. "Millal?"
"Reedel."
"Aga.. See on ju homme."
"Ma tean. Usu mind, ma ei taha ka minna, aga midagi pole parata."
"Sa pead mulle kindlasti helistama ja kirjutama ning msnis räägime ka ning sa pead mulle KINDLASTI külla tulema." Seadsin ma kohe oma nõudmised.
"Sa pead mulle ka helistama ja kirjutama ning KINDLASTI ka külla tulema."
"Luban, et täidan seda."
"Siis luban ka mina." Kallistasime veel ja läksime siis teiste juurde.
Oli juba järgmine päev ning me kõik läksime Sethi ära saatma. Kõik olime hästi õnnetud ja ei tahtnud teda ära lasta.
"Ma ei taha minna." ütles ta nutma hakates.
"Me ei taha, et sa lähed. Mitte miski pole siis enam endine."
"Mida ma ilma teieta seal peale hakkan? ütles Seth, pisaraid pühkides.
"Me teeme sinu pärast tuuri siis." ütles Oliver talle.
"Ning me kõik tuleme kaasa." ütles Mia talle ning hakkasime kõik naerma.
"Te peate mulle külla tulema, ausalt."
"Ning sina pead siia tulema, nii tihti kui võimalik!" seadsin ma talle nõudmise.
"Mhmh, ma luban, et tulen." vastas ta mulle.
"Tuled ka juba? Lennuk läheb varsti!" karjus Sethi isa natuke pahuralt.
"Ma pean minema." ütles ta veel rohkem nutma hakates. "Aga ma ei suuda lahkuda." Me kõik kallistasime veel kord teda hästi tugevasti ning siis ta sammus auto poole ja lehvitas samal ajal meile. Ma vaatasin nuttes ning lehvitasin talle. Samal ajal tuli Oliver ja võttis mul käest kinni ja ütles: "Sa näed teda peagi. Ma luban sulle seda." "Ma loodan seda väga." "Me saame ju vaheajal sinna minna. Võtame Roberti kaasa. Teeks talle üllatuse." "Mhmh." "Olgu. Lähme nüüd." Ning me kõndisime minema....


Möödas oli paar kuud ning käes oli vaheaeg. Me läksime Londonisse Sethile külla ning valmistasime talle üllatuse. Ta oli kohutavalt õnnelik ning tal tulid õnnest pisarad silma. Minagi olin õnnelik. Kõik oli jälle endine natukeseks. Ning lootsin, et kõik jääkski endiseks, kuid seda tõenäoliselt ei juhtu...