Through His Eyes. 14

Ma magasin ja nägin und sellest, kuidas ma Oliveriga koos olin. Kõik oli siis nii tore ja hea. Meil polnud muresid ja me olime nii õnnelikud. Meil oli kõigest ükskõik, sest me olime üksteisel olemas. Aga see kõik on nüüd läbi ja igaveseks. Ma pean hakkama saama üksinda, sest muud võimalust tõesti pole. Küll ma seda ka suudan.
Ma tundsin, kuidas mul silme eest mustaks läks ja ma koomasse langesin. Ma kartsin, et see kord olen tõesti suremas. Ma ei taha surra. Ma tõesti ei taha surra. Palun ärge tehge minuga nii. Palun päästke mind. Ma ei teadnud, mis minust saab. Aga ma teadsin, et mind viidi uuesti operatsioonisaali. Seal ma lamasin abitult ja arstid seisid minu ümber. Peagi nad ka lõpetasid, kuid ma ei tea, mis minust saab...
Ma ei tea, kus ma olen ja mis minuga toimub. Ma sooviksin, et ma oleks nagu väike tihane, kes suudaks ära lennata, sellest kõigest, aga ma ei saa. Ma olen suremas. Kõik kohad on tuimad, ma ei tunne ennast. Otsustasin jääda magama.
Magasin natuke aega, kuni uni sai otsa. Polnud midagi teha ja vaatasin aknast välja, ilm oli sitt, vihma sadas või oli see hoopis lörts. Ei tea, vahet pole. Järgmisel hetkel tuli sisse Seth. Tal olid seljas haiglariided nagu minul. "Mis sinuga juhtus?" küsisin imestunult. "Ausalt öeldes, ma ei tea, ei mäleta. Kuidas sa end tunned?" "Valus on. Kõik kohad tuimad." Seth vaatas mulle kurvalt otsa ning lähenes mu voodile, istus sellele ning tegi mulle õrnalt kalli. Väga armas temast. "Ajataju on täiesti kadunud." ütles Seth. Noogutasin talle vastuseks..
Mitu nädalat hiljem sain ma haiglast välja. "Jess, saab lõpuks ära siit." Ütlesin ma rõõmsalt. "Haha, usu mind, siin pole kerge igapäev peale kooli käia." Pakkisime ruttu asjad kokku ning andsin siis oma koti Sethile ja üritasin karguga käimist õppida. Väljas oli ilus ilm ja päike paistis. Astusime haiglast välja, kui kuulsime kiirabi sireenide möirgamist. Ootasime kuni ta mööda sõidab, et siis rahulikult üle tee minna.
Vaatasime, kes toodi haiglasse ning kanderaamiga tõsteti üks pikkade pruunide juustega poiss ja temaga kaasa tuli üks pikem pruunide juustega poiss. "Kas sa näed sama, mis minagi?" küsisin Sethilt imestunult. "Jah." vastas ta. Need olid Oliver ja Robert. Liikusime nende poole ja Seth küsis Robertilt "Mis juhtus?" "Ta üritas end tappa." Läksin sealt edasi Oliveri juurde, silmad märjad. "Miks sa seda tegid?" "Ma ei suutnud enam ilma sinuta." "Aga sina jätsid mu maha ju, mitte mina." ütlesin natukene tigedalt. "Ma tean. Ja see mulle kõige rohkem haiget teebki." Vaatasin talle märgade silmadega otsa ja silitasin ta põske ning ütlesin vaikselt "Ma armastan sind." "Mina sind ka." vastas Oliver ning ta viidi operatsioonisaali.
"Tule, lähme käime kodus, ma arvan, et sa tahad kordki puhtaid riideid selga." Ütles Seth mulle ning ma noogutasin ja läksime minu poole. Seth aitas mul riideid otsida ning tegi mulle süüa. Peagi läksime jälle haigla poole tagasi. Ootesaali jõudes nägime Robertit pea põlvedel ootamas. "Kuidas tal on?" küsisin talt koheselt. "Uudiseid pole. Ma ei saa aru, kuidas ma võisin ta sinna üksi jätta." "Rahu, kõike ei saa ju ette näha." ütles Seth talle kohe lohutavalt ja silitas ta selga. Robert tõusis püsti ja ütles" Ma ei saa aru, miks kurat ta seda tegema pidi?" "Sest ta armastab mind ja mind polnud temaga." Vastasin ma selle peale. "Tema jättis ju sinu.." ütles Robert segaduses. "Jah.." vastasin talle ning muutusin jälle kurvaks. Seth tuli minu juurde, kallistas mind ja ütles" Kõik saab korda." Ma vaid ohkasin...

Through His Eyes. 13

Ma vedelesin pikali maas, ma ei suutnud ennast liigutada. Kõik kohad olid valusad. Tundsin, et olen suremas, mul oli raske hingata. Ma ei suutnud silmi lahti teha, kuid kuulsin, et kiirabi tuli ja mind viidi haiglassse. Tundsin, kuidas Seth hoidis mu käest kinni ja nuttis. Ma kartsin. Tohutult kartsin, et suren. Me vist jõudsime haiglasse ja mind viidi kohe kuskile operatsioonisaali. Seal anti mulle tuimestus ning ma sulgesin silmad ja kaotasin teadvuse..
Ma nägin, kuidas see juhtus. Ma ei tea kuidas, aga ma oleks olnud nagu mingi kõrvaline isik seal vaatamas. See kõik oli nii keeruline. Oliver tuli, ma tormasin üle tee, Oliver järgi ning auto ajas mu alla. See kõik juhtus liiga kiiresti, et üldse reageerida. Miks pidi üldse Oliver seal olema? Miks? Miks poleks ta võinud kuskil mujal minu juurde tulla, sest siis poleks minuga seda juhtunud. Hetkel on mul tohtult valus ja ma tunnen, et sureksin. Ma loodan väga, et jään elama. Ma ei taha surra. Ma kardan surra. Eriti siin, üksinda. Abitult.
Ma avasin silmad. Nägin, kuidas kõik sebisid minu ümber. Keegi süstis mulle midagi, keegi veel askeldas tilgutiga ning kolmas uuris südametööd. Ma üritasin kätt liigutada, kuid ei suutnud, valus oli. Tervest kehast käis valu läbi. Mul oli tunne nagu ma oleks olnud haiglas juba mitu nädalat, et ma oleksin olnud koomas. Ma ei saanud midagi aru, mis toimub. Ma otsustasin alla anda ja silmad sulgeda...
Mingil hetkel tundsin ma, kuidas miski soe oli mu käe ümber, ma avasin silmad ja see oli Seth, kes nuttis. Ta oli täiesti löödud. Ta oli suures šokis. Minu õnnetus tuli talle suure löögina. Mul oli temast kahju. Ma liigutasin sõrme ning ta tõstis suure kiiruga pea. "Kaua ma siin olnud olen?" küsisin hädiselt. "Ma ei tea, kuus tundis umbes. Kuidas sa end tunned?" küsis Seth murelikult. "Halvasti, igaltpoolt valutab." "Katsu veel magada, ma ei jään siia." Noogutasin talle vaevu. Soovisin headööd ja jäin magama...

Through His Eyes. 12

Sethiga koos olles suutsin ma olla rõõmus. Mu tuju läks iga hetkega aina paremaks ning meil oli täitsa tore. Kuulasime tema iPodi, jõime teed ja aegajalt ulatasin Sethile kraadiklaasi, et ta end kraadida saaks. Palavikku tal õnneks polnud, mis oli ainult tore. Mingi hetk olime ka magama jäänud. Ma ei saanudki aru, kui ma magama jäin, see juhtus kõik nii kiiresti. Hommikul ärgatse küsisin Sethilt, kes samalajal kassi paitas " Kas ma tõesti jäin magama?" "Paistab nii." vastas ta mulle, "Süüa tahad?" Tundsin kuidas mu kõht korises ning noogutasin talle rõõmsalt. Ajasime end püsti ning kõndisime külmkapi juurde, et otsida midagi süüa. Me sorisime päris pikalt, kuigi ega seal midagi süüa ei olnud. " Lähme minu juurde." tegin ma ettepaneku. Seth oli nõus ning ütles:" Ma lähen vahetan kähku riided." "Hea küll, ma lähen käin netis korra." vastasin talle. Hakkasin juhuslikult Sethi pilte vaatama. Seal oli igasuguseid pilte. Nii minust, temast ja teistest lahedatest. Kuid siis vaatas mulle järsku otsa pilt Olist. Ma muutusin koheselt kurvaks. Sel samal hetkel tuli Seth ja küsis " Mida sa teed?"
"Kust sa selle pildi said?" küsisin uudishimulikult. " Ta on minu sõber ka." " Kas sa võiksid selle kustutada või kuhugi kuhu ma ei näe, selle panna ?" küsisin paluvalt. Selsamal hetkel tekkisid mu silmadesse pisarad. Seth tuli minu juurde ja kükitas mu kõrvale ning palus vabandust. Ma nutsin väga hullusti. Ma polnud kunagi nii nutnud. Ma olin täiesti metsas omadega. Seth üritas mind lohutada, kuid väga palju sellest abi polnud. Vahepeal sosistas Seth " Kõik saab korda, kõik saab korda." Kuid ma kahtlesin selles. Kõik on kaugel normaalsusest. Varsti sain ma ka nutetud ning Seth küsis "On parem?" Noogutasin talle. "Oled valmis minema?" Noogutasin talle uuesti ning me läksime.
Astusime majast välja ning rääkisime millestki, mida ma ei mäleta ning ühel hetkel sain ma šoki. "Mis on?" küsis Seth koheselt. " Vaata otse ette. " Näitasin näpuga. Seal oli Oliver. Ma olin murdumise äärel. Ning peagi oli ka Oliver meie juurde jõudnud. " Kas me võiksime palun rääkida?" Küsis ta minult. "Millest meil veel rääkida on?" vastasin talle ning hakkasin üle tee minema. " Palun.." ütles Oliver ning tuli mulle järgi ning põmm...

Through His Eyes. 11

Nutsin veel kaua ning ei tahtnud enam midagi teha. Läksin istusin omaette diivanile ning võtsin kätega ümber jalgade ning panin pea põlvedele ja nutsin. Ma tahtsin ära minna, aga ei saanud. Seth oleks aru saanud, et midagi on valesti ning just sellel samal hetkel nägin ma teda sisenemas Robertiga ning Robert hoidis temalt ümbert kinni. Pühkisin pisarad ja lähenesin kiiresti Sethile. "Ma viin ta koju." Ütles mulle Robert rahulikult. "Miks? Mis juhtus ? küsisin ma murelikult. " Ta on haige. Palavikus." " Sina ja haige ? Mismoodi ?" Seth ainult noogutas. " Ma tulen ka." ütlesin lõpuks. "On ehk parem, kui ta saaks kõigepealt veits magada." Ütles Robert mulle natuke tigedalt. "Olgu, ma tulen siis homme sinu poolt läbi." Kallistasin Sethi hüvasti jätuks ning sosistasin kõrva, et ta ruttu terveks saaks. Ta noogutas ja palus, et ma ta asjad tooks. Ma lippasin ruttu tema asjade poole, võtsin need kätte ning viisin temale. Peale seda ta lehvitas ja lahkus. Mina muutusin jälle kurvaks. " Tore..." mõtlesin ma ning läksin Craigi juurde. " Noh, kuidas pidu meeldib ? " küsis ta mult. " Ei, täitsa lahe on. Aga ma vist minema." " Miks ?" küsis ta kurvalt. " Seth jäi haigeks ja mul veits sitt olla." " Aaah. Olgu. Anna mulle on number, ma helistan sulle millalgi vms." " Tavai." Andsin talle oma numbri, tegin gangsta hüvastijättu kõigiga ning läksin välja. Võtsin taskust oma mpka ja kuulasin muusikat, otsisin meelega maseloo. Oceana-The Abortion Plan oli sel hetkel vägagi sobiv. Jalutasin aeglaselt koju ja tegin vahepeal isegi ühe suitsu. Rahustas veidi maha. Vaatasin kella. Kell oli pool 2 öösel. Väikene uni hakkas juba tasapisi tekkima. Jalutasin ja mõtlesin kõigest ilusast, mis oli Oliveriga. Tegi mind kurvaks, aga nutma ei ajanud. Kell 2 olin ma kodus ning peale seda võtsin üleriided seljast ning heitsin voodisse. Paari minuti pärast magasin sügavalt. Öö oli vaevaline, nägin unenägusid, mida ei tahtnud näha ning hommikul ärgates oli padi märg. Ohkasin ning tõusin voodist välja. Panin mingid suvakad riided selga ja lohistasin end kööki. Võtsin külmkapist ühe väikse joogijogurti ja piima ning otsisin kausi ja hommikuhelbed. Valasin need kaussi ja sinna peale piima. Panin teleka tööle ja otsisin MTV'd. Peale seda olin kurb ning mõtlesin, et külastaks Sethi. Vaatasin kella. Kell oli 1. Tormasin ruttu pesema. Peale seda sättisin end ja võtsin kapist mingid riided ja laua pealt telefoni ja mp3 ning väljusin kodust.
Tee peal jäi ette mulle putka ning ostsin sealt suitsu. Tegin ruttu enne minekut ühe ja peagi olin kohal. Vastu tuli mulle Robert. " Kuidas tal on?" küsisin suure uudishimuga. " Väiksem palavik kui eile, aga siiski haige. Sa lähed sinna ? " " Jah. Mis siis ?" " Ei midagi. Ta tunneb sinust puudust vist. Aga.. Suitsu saad anda, pole saanud korralikult magada, kuluks üks rahustav asi ära." " Jah, loomulikult." Ulatasin talle paki ning ta võttis sealt ühe. " Olgu, tänan. Ma nüüd liigun. " " Olgu. Tsau." Surusime kätt ja liikusin siis korterti välisukse poole. Liikusin trepist üles ning jõudsin Sethi ukseni. See oli lahti. Läksin sisse ning nägin, et Seth magas. Istusin tema ette maha ning sosistasin talle kõrva. " Äratus, unimüts." ning tegin talle kalli. " See võib nakatuda." Hoitas ta mind. " Siis oleme koos haiged." vastasin ma rõõmsalt. " Aah.. Ma peaaegu unustasin. Ma tõin sulle midagi." Sobrasin taskus, šokolaadi otsides. " Eile, kui ma tagasi nende juurde läksin siis teised küsisid, kuhu sa kadusid ning ma vastasin, et sa jäid ootamatult haigeks ja siis nad kirjutasid sulle selle kaardi ja soovisid head paranemist." Seth muutus rõõmsamaks. " Aww.. Nii armas. Kuidas pidu oli?" Muutusin kurvaks. " Pärast sinu ära minekut igav. Läksime Oliga lõplikult lahku eile. " Seth pani käe mu õlale. " Miks?" " Ta ütles, et ei suuda nii jätkata, kuid armastab mind igavesti.." Hakkasin nutma. Seth kallistas mind kõvasti. "Kõik saab korda" ütles ta üsnagi vaikselt. " Ma tean, et kunagi saab." vastasin talle, ning ta kallistas mind veelgi tugevamalt. " Saab. Ma olen sind ennegi murdununa näinud. Sa vajad lihtsalt tuge.." Istusin temast natuke kaugemale. " Aitäh." ütlesin väga vaikselt. " Mille eest?" küsis ta imestunult. " Et sa mul olemas oled." Ta naeratas ning kallistas mind tugevamalt...