The Secret. 1

Ärkasin üles, päike säras kõrgel taevas. Ilmselt oli juba pool päevast möödas. Ajasin end põrandalt püsti, selg oli valus. Uimerdasin kuidagi kööki ning võtsin klaasi vett ja kõndisin diivani poole. Viskasin end pikali ja panin muusikakeskuse mängima. Lamasin seal ja mõtlesin, kuidas sai alguse see kõik. Kuidas nägin sind üksi ja armetuna seal tänavapingil istumas. Teadsin kohe, et vajad mu abi. Aitasin sind ja tegin su õnnelikuks, sina minugi, kuid nüüd oled sa kadunud. Ma ei saa sind enam tagasi, see on võimatu. Pean leppima, et kaotasin su. Olin nii loll, et lasin sul sinna kuradima kohta minna, ma ei uskunud, et see on hea mõte ja see polnudki, sest sind pole enam. Ainus, mis mul on, on mälestused sinust. Mälestused, mis ei unune kunagi. Mälestused, mis on tähtsaim osa minust, sest muud mul pole. Kõik ülejäänu on tähtsusetu.
Mu telefon helises. See oli su parim sõbranna. Ma ei tahtnud kellegagi rääkida, ma lihtsalt ignoreerisin seda, et telefon värises laua peal. Mu mõtted sinust liuglesid läbi pea, ajades nutma, kuid hoidsin pisaraid meeletult tagasi. Kuid ma ei suutnud rohkem, plahvatasin, ning üritasin ennast täiesti tühjaks nutta. Jube oli, aina nutan ja nutan. Pisaratel polnud lõppu. Lebasin seal, kuulasin muusikat ja nutsin. Lebasin seal nii kaua, kuni keegi uksekella lõpuks andis..

The Secret.

Tühjus. Mu sees on tühjus. Mu hing on puru ning ma ei tunne enam midagi. Ma lihtsalt vedelsin seal, mõtlesin, mis oleks võinud olla ja mis oli. Aga enam seda polnud, see kõik oli kadunud. Täiesti kadunud. Ma olin täiesti üksi. Mul polnud mitte kedagi. Mitte kedagi. Ma tundsin, et murdun. See kõik tekitas meeletut valu. Valu läbis tervet mu keha. Ma ei suutnud enam olla. Ma tahtsin kedagi, kes mind mõistaks. Soovisin kedagi, kes saaks aru, mida ma tunnen. Kedagi, kes oleks nagu mina. Aga ma ei leia, et oleks kedagi sellist. Ma tundsin, et olin leidnud just sellise, aga sain aru, et olin eksinud, kuid siis oli juba hilja. Ta oli lahkunud, jäädavalt. Ma tõusin püsti ja otsustasin, et lähen jalutan. Seega ma lihtsalt läksin ja jalutasin. Mõtlesin, mida teha, kuidas olla. See valu ängistas mind seest poolt. Tegi tohutult haiget. Ma mõtlesin, et kui nii edasi läheb, siis ma annan otsad. Ma ei kannatanud seda, aga ma siiski mõtlesin sellest kõigest. Tegin kõike aina hullemaks, pisarad voolasid ja pea valutas. Väljas oli pime. Ma ei jõudnud enam kõndida. Tundsin, et valu saab minust jagu. Tundsin, et olen nõrk, nii nõrk, et kukkus sinna samasse pikali ja ei liikunud enam kuhugi. Jäin sinna lebama. Pooleldi teadvusel..

Through His Eyes. Grand Finale

Sellest oli palju aega möödas, kui Oliver operatsioonisaali viidi. Me olime kolmekesi ootesaalis. Ma olin nii väsinud, et jäin lausa magama. Kuid varsti ajas mind Seth üles ja teatas rõõmusõnumeid. "Sa võid nüüd Oli juurde minna, aga ole hästi vaikselt." Noogutasin talle ning püüdsin aru saada, mis toimub. Tõusin siis püsti ning liikusin oma karkudega Oliveri palati poole. Sinna jõudes avasin vaikselt ukse ja läksin sisse. "Kuidas sa ennast tunned?" Küsisin ma murelikult. "Valus, paha." "Ma tean, mida sa tunned." Oli naeratas. Läksin tema poole ning tegin talle ühe õrna musi. "Ma jään sinu juurde, no matter what." Oli silmadesse tekkis õrn sädelus. Ma istusin toolile ning võtsin tema käest kinni. Me istusime lihtsalt ja vaatasime üksteisele otsa. "Luba, et sa ei jäta mind kunagi." Ütlesin ma talle peagi. "Luban, ma ei jäta sind kunagi." Ma naeratasin talle.
Oli möödas mitu tundi, kuni ma palatist välja tulin. Nägin ooteruumis Robertit ja Sethi rääkimas ning kõndisin nende poole. "Kuidas tal on?" Küsisid nad ruttu, kui märkasid, et ma tagasi tulin. "Paremini, kui ma arvasin." "Tahad sa seda meiega sheerida?" "Me oleme jälle koos." Ütlesin ma rõõmsalt ning istusin tema kõrvale. "Mul on sinu üle hea meel. Ma ju ütlesin, et kõik saab korda." "Mhmh, sul oli õigus. Ning ma tänan, et sa mulle toeks olid." "See pole asi, mille eest tänada."
Läks päevi mööda enne, kui Oliver välja sai. Me olime jälle õnnelikud. Sethi ja Roberti vahel olevat ka mingi säde tekkinud.
Otsustasime minna Oliveri poole, sest ta pidi veel siiski pisut puhkama. Vahepeal liitus meiega ka Lee, kes tõi endaga kaasa Mia. Ning sel hetkel märkasin, et Seth Mia eemale tiris ning me kõndisime edasi ja rääkisime juttu. Peatselt jõudsime ka Oliver juurde. Poisid hõivasid koheselt voodi, jättes tüdrukud ilma istekohata. Seth tiris mind endaga kaasa ning siis hõivas Mia minu koha. "Ou, see on minu koht." "Elad üle." vastas ta vaid. "Fain." vastasin ma talle. Ning läksin siis Sethi järel kööki.
"Noh, räägi."
"Ma kolin ära."
"Mida? Kuhu?" küsisin ma šokeeritult.
"Londonisse."
"Miks?"
"Isa sai seal tööd ning me peame kaasa minema."
"Fain..." ütlesin ma kurvalt. "Millal?"
"Reedel."
"Aga.. See on ju homme."
"Ma tean. Usu mind, ma ei taha ka minna, aga midagi pole parata."
"Sa pead mulle kindlasti helistama ja kirjutama ning msnis räägime ka ning sa pead mulle KINDLASTI külla tulema." Seadsin ma kohe oma nõudmised.
"Sa pead mulle ka helistama ja kirjutama ning KINDLASTI ka külla tulema."
"Luban, et täidan seda."
"Siis luban ka mina." Kallistasime veel ja läksime siis teiste juurde.
Oli juba järgmine päev ning me kõik läksime Sethi ära saatma. Kõik olime hästi õnnetud ja ei tahtnud teda ära lasta.
"Ma ei taha minna." ütles ta nutma hakates.
"Me ei taha, et sa lähed. Mitte miski pole siis enam endine."
"Mida ma ilma teieta seal peale hakkan? ütles Seth, pisaraid pühkides.
"Me teeme sinu pärast tuuri siis." ütles Oliver talle.
"Ning me kõik tuleme kaasa." ütles Mia talle ning hakkasime kõik naerma.
"Te peate mulle külla tulema, ausalt."
"Ning sina pead siia tulema, nii tihti kui võimalik!" seadsin ma talle nõudmise.
"Mhmh, ma luban, et tulen." vastas ta mulle.
"Tuled ka juba? Lennuk läheb varsti!" karjus Sethi isa natuke pahuralt.
"Ma pean minema." ütles ta veel rohkem nutma hakates. "Aga ma ei suuda lahkuda." Me kõik kallistasime veel kord teda hästi tugevasti ning siis ta sammus auto poole ja lehvitas samal ajal meile. Ma vaatasin nuttes ning lehvitasin talle. Samal ajal tuli Oliver ja võttis mul käest kinni ja ütles: "Sa näed teda peagi. Ma luban sulle seda." "Ma loodan seda väga." "Me saame ju vaheajal sinna minna. Võtame Roberti kaasa. Teeks talle üllatuse." "Mhmh." "Olgu. Lähme nüüd." Ning me kõndisime minema....


Möödas oli paar kuud ning käes oli vaheaeg. Me läksime Londonisse Sethile külla ning valmistasime talle üllatuse. Ta oli kohutavalt õnnelik ning tal tulid õnnest pisarad silma. Minagi olin õnnelik. Kõik oli jälle endine natukeseks. Ning lootsin, et kõik jääkski endiseks, kuid seda tõenäoliselt ei juhtu...

Through His Eyes. 14

Ma magasin ja nägin und sellest, kuidas ma Oliveriga koos olin. Kõik oli siis nii tore ja hea. Meil polnud muresid ja me olime nii õnnelikud. Meil oli kõigest ükskõik, sest me olime üksteisel olemas. Aga see kõik on nüüd läbi ja igaveseks. Ma pean hakkama saama üksinda, sest muud võimalust tõesti pole. Küll ma seda ka suudan.
Ma tundsin, kuidas mul silme eest mustaks läks ja ma koomasse langesin. Ma kartsin, et see kord olen tõesti suremas. Ma ei taha surra. Ma tõesti ei taha surra. Palun ärge tehge minuga nii. Palun päästke mind. Ma ei teadnud, mis minust saab. Aga ma teadsin, et mind viidi uuesti operatsioonisaali. Seal ma lamasin abitult ja arstid seisid minu ümber. Peagi nad ka lõpetasid, kuid ma ei tea, mis minust saab...
Ma ei tea, kus ma olen ja mis minuga toimub. Ma sooviksin, et ma oleks nagu väike tihane, kes suudaks ära lennata, sellest kõigest, aga ma ei saa. Ma olen suremas. Kõik kohad on tuimad, ma ei tunne ennast. Otsustasin jääda magama.
Magasin natuke aega, kuni uni sai otsa. Polnud midagi teha ja vaatasin aknast välja, ilm oli sitt, vihma sadas või oli see hoopis lörts. Ei tea, vahet pole. Järgmisel hetkel tuli sisse Seth. Tal olid seljas haiglariided nagu minul. "Mis sinuga juhtus?" küsisin imestunult. "Ausalt öeldes, ma ei tea, ei mäleta. Kuidas sa end tunned?" "Valus on. Kõik kohad tuimad." Seth vaatas mulle kurvalt otsa ning lähenes mu voodile, istus sellele ning tegi mulle õrnalt kalli. Väga armas temast. "Ajataju on täiesti kadunud." ütles Seth. Noogutasin talle vastuseks..
Mitu nädalat hiljem sain ma haiglast välja. "Jess, saab lõpuks ära siit." Ütlesin ma rõõmsalt. "Haha, usu mind, siin pole kerge igapäev peale kooli käia." Pakkisime ruttu asjad kokku ning andsin siis oma koti Sethile ja üritasin karguga käimist õppida. Väljas oli ilus ilm ja päike paistis. Astusime haiglast välja, kui kuulsime kiirabi sireenide möirgamist. Ootasime kuni ta mööda sõidab, et siis rahulikult üle tee minna.
Vaatasime, kes toodi haiglasse ning kanderaamiga tõsteti üks pikkade pruunide juustega poiss ja temaga kaasa tuli üks pikem pruunide juustega poiss. "Kas sa näed sama, mis minagi?" küsisin Sethilt imestunult. "Jah." vastas ta. Need olid Oliver ja Robert. Liikusime nende poole ja Seth küsis Robertilt "Mis juhtus?" "Ta üritas end tappa." Läksin sealt edasi Oliveri juurde, silmad märjad. "Miks sa seda tegid?" "Ma ei suutnud enam ilma sinuta." "Aga sina jätsid mu maha ju, mitte mina." ütlesin natukene tigedalt. "Ma tean. Ja see mulle kõige rohkem haiget teebki." Vaatasin talle märgade silmadega otsa ja silitasin ta põske ning ütlesin vaikselt "Ma armastan sind." "Mina sind ka." vastas Oliver ning ta viidi operatsioonisaali.
"Tule, lähme käime kodus, ma arvan, et sa tahad kordki puhtaid riideid selga." Ütles Seth mulle ning ma noogutasin ja läksime minu poole. Seth aitas mul riideid otsida ning tegi mulle süüa. Peagi läksime jälle haigla poole tagasi. Ootesaali jõudes nägime Robertit pea põlvedel ootamas. "Kuidas tal on?" küsisin talt koheselt. "Uudiseid pole. Ma ei saa aru, kuidas ma võisin ta sinna üksi jätta." "Rahu, kõike ei saa ju ette näha." ütles Seth talle kohe lohutavalt ja silitas ta selga. Robert tõusis püsti ja ütles" Ma ei saa aru, miks kurat ta seda tegema pidi?" "Sest ta armastab mind ja mind polnud temaga." Vastasin ma selle peale. "Tema jättis ju sinu.." ütles Robert segaduses. "Jah.." vastasin talle ning muutusin jälle kurvaks. Seth tuli minu juurde, kallistas mind ja ütles" Kõik saab korda." Ma vaid ohkasin...

Through His Eyes. 13

Ma vedelesin pikali maas, ma ei suutnud ennast liigutada. Kõik kohad olid valusad. Tundsin, et olen suremas, mul oli raske hingata. Ma ei suutnud silmi lahti teha, kuid kuulsin, et kiirabi tuli ja mind viidi haiglassse. Tundsin, kuidas Seth hoidis mu käest kinni ja nuttis. Ma kartsin. Tohutult kartsin, et suren. Me vist jõudsime haiglasse ja mind viidi kohe kuskile operatsioonisaali. Seal anti mulle tuimestus ning ma sulgesin silmad ja kaotasin teadvuse..
Ma nägin, kuidas see juhtus. Ma ei tea kuidas, aga ma oleks olnud nagu mingi kõrvaline isik seal vaatamas. See kõik oli nii keeruline. Oliver tuli, ma tormasin üle tee, Oliver järgi ning auto ajas mu alla. See kõik juhtus liiga kiiresti, et üldse reageerida. Miks pidi üldse Oliver seal olema? Miks? Miks poleks ta võinud kuskil mujal minu juurde tulla, sest siis poleks minuga seda juhtunud. Hetkel on mul tohtult valus ja ma tunnen, et sureksin. Ma loodan väga, et jään elama. Ma ei taha surra. Ma kardan surra. Eriti siin, üksinda. Abitult.
Ma avasin silmad. Nägin, kuidas kõik sebisid minu ümber. Keegi süstis mulle midagi, keegi veel askeldas tilgutiga ning kolmas uuris südametööd. Ma üritasin kätt liigutada, kuid ei suutnud, valus oli. Tervest kehast käis valu läbi. Mul oli tunne nagu ma oleks olnud haiglas juba mitu nädalat, et ma oleksin olnud koomas. Ma ei saanud midagi aru, mis toimub. Ma otsustasin alla anda ja silmad sulgeda...
Mingil hetkel tundsin ma, kuidas miski soe oli mu käe ümber, ma avasin silmad ja see oli Seth, kes nuttis. Ta oli täiesti löödud. Ta oli suures šokis. Minu õnnetus tuli talle suure löögina. Mul oli temast kahju. Ma liigutasin sõrme ning ta tõstis suure kiiruga pea. "Kaua ma siin olnud olen?" küsisin hädiselt. "Ma ei tea, kuus tundis umbes. Kuidas sa end tunned?" küsis Seth murelikult. "Halvasti, igaltpoolt valutab." "Katsu veel magada, ma ei jään siia." Noogutasin talle vaevu. Soovisin headööd ja jäin magama...

Through His Eyes. 12

Sethiga koos olles suutsin ma olla rõõmus. Mu tuju läks iga hetkega aina paremaks ning meil oli täitsa tore. Kuulasime tema iPodi, jõime teed ja aegajalt ulatasin Sethile kraadiklaasi, et ta end kraadida saaks. Palavikku tal õnneks polnud, mis oli ainult tore. Mingi hetk olime ka magama jäänud. Ma ei saanudki aru, kui ma magama jäin, see juhtus kõik nii kiiresti. Hommikul ärgatse küsisin Sethilt, kes samalajal kassi paitas " Kas ma tõesti jäin magama?" "Paistab nii." vastas ta mulle, "Süüa tahad?" Tundsin kuidas mu kõht korises ning noogutasin talle rõõmsalt. Ajasime end püsti ning kõndisime külmkapi juurde, et otsida midagi süüa. Me sorisime päris pikalt, kuigi ega seal midagi süüa ei olnud. " Lähme minu juurde." tegin ma ettepaneku. Seth oli nõus ning ütles:" Ma lähen vahetan kähku riided." "Hea küll, ma lähen käin netis korra." vastasin talle. Hakkasin juhuslikult Sethi pilte vaatama. Seal oli igasuguseid pilte. Nii minust, temast ja teistest lahedatest. Kuid siis vaatas mulle järsku otsa pilt Olist. Ma muutusin koheselt kurvaks. Sel samal hetkel tuli Seth ja küsis " Mida sa teed?"
"Kust sa selle pildi said?" küsisin uudishimulikult. " Ta on minu sõber ka." " Kas sa võiksid selle kustutada või kuhugi kuhu ma ei näe, selle panna ?" küsisin paluvalt. Selsamal hetkel tekkisid mu silmadesse pisarad. Seth tuli minu juurde ja kükitas mu kõrvale ning palus vabandust. Ma nutsin väga hullusti. Ma polnud kunagi nii nutnud. Ma olin täiesti metsas omadega. Seth üritas mind lohutada, kuid väga palju sellest abi polnud. Vahepeal sosistas Seth " Kõik saab korda, kõik saab korda." Kuid ma kahtlesin selles. Kõik on kaugel normaalsusest. Varsti sain ma ka nutetud ning Seth küsis "On parem?" Noogutasin talle. "Oled valmis minema?" Noogutasin talle uuesti ning me läksime.
Astusime majast välja ning rääkisime millestki, mida ma ei mäleta ning ühel hetkel sain ma šoki. "Mis on?" küsis Seth koheselt. " Vaata otse ette. " Näitasin näpuga. Seal oli Oliver. Ma olin murdumise äärel. Ning peagi oli ka Oliver meie juurde jõudnud. " Kas me võiksime palun rääkida?" Küsis ta minult. "Millest meil veel rääkida on?" vastasin talle ning hakkasin üle tee minema. " Palun.." ütles Oliver ning tuli mulle järgi ning põmm...

Through His Eyes. 11

Nutsin veel kaua ning ei tahtnud enam midagi teha. Läksin istusin omaette diivanile ning võtsin kätega ümber jalgade ning panin pea põlvedele ja nutsin. Ma tahtsin ära minna, aga ei saanud. Seth oleks aru saanud, et midagi on valesti ning just sellel samal hetkel nägin ma teda sisenemas Robertiga ning Robert hoidis temalt ümbert kinni. Pühkisin pisarad ja lähenesin kiiresti Sethile. "Ma viin ta koju." Ütles mulle Robert rahulikult. "Miks? Mis juhtus ? küsisin ma murelikult. " Ta on haige. Palavikus." " Sina ja haige ? Mismoodi ?" Seth ainult noogutas. " Ma tulen ka." ütlesin lõpuks. "On ehk parem, kui ta saaks kõigepealt veits magada." Ütles Robert mulle natuke tigedalt. "Olgu, ma tulen siis homme sinu poolt läbi." Kallistasin Sethi hüvasti jätuks ning sosistasin kõrva, et ta ruttu terveks saaks. Ta noogutas ja palus, et ma ta asjad tooks. Ma lippasin ruttu tema asjade poole, võtsin need kätte ning viisin temale. Peale seda ta lehvitas ja lahkus. Mina muutusin jälle kurvaks. " Tore..." mõtlesin ma ning läksin Craigi juurde. " Noh, kuidas pidu meeldib ? " küsis ta mult. " Ei, täitsa lahe on. Aga ma vist minema." " Miks ?" küsis ta kurvalt. " Seth jäi haigeks ja mul veits sitt olla." " Aaah. Olgu. Anna mulle on number, ma helistan sulle millalgi vms." " Tavai." Andsin talle oma numbri, tegin gangsta hüvastijättu kõigiga ning läksin välja. Võtsin taskust oma mpka ja kuulasin muusikat, otsisin meelega maseloo. Oceana-The Abortion Plan oli sel hetkel vägagi sobiv. Jalutasin aeglaselt koju ja tegin vahepeal isegi ühe suitsu. Rahustas veidi maha. Vaatasin kella. Kell oli pool 2 öösel. Väikene uni hakkas juba tasapisi tekkima. Jalutasin ja mõtlesin kõigest ilusast, mis oli Oliveriga. Tegi mind kurvaks, aga nutma ei ajanud. Kell 2 olin ma kodus ning peale seda võtsin üleriided seljast ning heitsin voodisse. Paari minuti pärast magasin sügavalt. Öö oli vaevaline, nägin unenägusid, mida ei tahtnud näha ning hommikul ärgates oli padi märg. Ohkasin ning tõusin voodist välja. Panin mingid suvakad riided selga ja lohistasin end kööki. Võtsin külmkapist ühe väikse joogijogurti ja piima ning otsisin kausi ja hommikuhelbed. Valasin need kaussi ja sinna peale piima. Panin teleka tööle ja otsisin MTV'd. Peale seda olin kurb ning mõtlesin, et külastaks Sethi. Vaatasin kella. Kell oli 1. Tormasin ruttu pesema. Peale seda sättisin end ja võtsin kapist mingid riided ja laua pealt telefoni ja mp3 ning väljusin kodust.
Tee peal jäi ette mulle putka ning ostsin sealt suitsu. Tegin ruttu enne minekut ühe ja peagi olin kohal. Vastu tuli mulle Robert. " Kuidas tal on?" küsisin suure uudishimuga. " Väiksem palavik kui eile, aga siiski haige. Sa lähed sinna ? " " Jah. Mis siis ?" " Ei midagi. Ta tunneb sinust puudust vist. Aga.. Suitsu saad anda, pole saanud korralikult magada, kuluks üks rahustav asi ära." " Jah, loomulikult." Ulatasin talle paki ning ta võttis sealt ühe. " Olgu, tänan. Ma nüüd liigun. " " Olgu. Tsau." Surusime kätt ja liikusin siis korterti välisukse poole. Liikusin trepist üles ning jõudsin Sethi ukseni. See oli lahti. Läksin sisse ning nägin, et Seth magas. Istusin tema ette maha ning sosistasin talle kõrva. " Äratus, unimüts." ning tegin talle kalli. " See võib nakatuda." Hoitas ta mind. " Siis oleme koos haiged." vastasin ma rõõmsalt. " Aah.. Ma peaaegu unustasin. Ma tõin sulle midagi." Sobrasin taskus, šokolaadi otsides. " Eile, kui ma tagasi nende juurde läksin siis teised küsisid, kuhu sa kadusid ning ma vastasin, et sa jäid ootamatult haigeks ja siis nad kirjutasid sulle selle kaardi ja soovisid head paranemist." Seth muutus rõõmsamaks. " Aww.. Nii armas. Kuidas pidu oli?" Muutusin kurvaks. " Pärast sinu ära minekut igav. Läksime Oliga lõplikult lahku eile. " Seth pani käe mu õlale. " Miks?" " Ta ütles, et ei suuda nii jätkata, kuid armastab mind igavesti.." Hakkasin nutma. Seth kallistas mind kõvasti. "Kõik saab korda" ütles ta üsnagi vaikselt. " Ma tean, et kunagi saab." vastasin talle, ning ta kallistas mind veelgi tugevamalt. " Saab. Ma olen sind ennegi murdununa näinud. Sa vajad lihtsalt tuge.." Istusin temast natuke kaugemale. " Aitäh." ütlesin väga vaikselt. " Mille eest?" küsis ta imestunult. " Et sa mul olemas oled." Ta naeratas ning kallistas mind tugevamalt...