Through His Eyes. 7

Olime peagi proovikas ning läksin istusin diivanile ja kuulasin kuidas Oliver häält lahti skriimib. Mõne hetke pärast saabus ka Seth ning ta istus mu kõrvale. Ma jõllitasin teda põnevil näoga. " Noh?" alustasin ma kohe küsimuste pommitamisega. " Mis noh?" " Kus sa oled olnud eilsest õhtust saadik?" " Curtise juures olime." " Ohoh. Mis te tegite?" Küsisin hästi uudishimulikult. " Ära päri nii palju." " Keegi skooris eile." " Erinevalt sinust ei kepi ma koguaeg." Ma läksin näost punaseks ning Seth muigas. Tegin solvunud nägu ja pöörasin pea ära. Natukese aja pärast tirisin ta mu välja ning pakkus suitsu, keeldusin viisakalt ja osutasin oma kendi pakile taskus. " Solvusid?" Küsis ta peatselt. " Ei." ning hakkasin naerma ning seda tegi ka Seth. " Mis teete siis täna? Olete sinu juures?" küsisin ma uudishimust. " Ei, mul on imekombel vanemad ja vend kodus täna. " Jack kodus ? Whoa. See on midagi uut." "Mhmh, aga igatahes tiirlseid nad meie ümber koguaeg. Süüa ka ei lasknud. " Selle peale hakkasin ma kohutavalt naerma ning Seth ei saanud, mis mul hakkas. " Mida sa naerad?" "Ei midagi." ning hakkasin veel rohkem naerma. " Sa oled võimatu mees." Ma vakatasin. " Sa ütlesid mulle mees?" Olin ma imestunud. " Jaa, mis siis ?" "Juhuu!" ütlesin ma uhkelt. Seth ei saanud midagi aru, viskas koni maha ning avas ukse. Läksime siis ning nägin, et rahvas oli kogunenud. " Mis siin toimub?" küsisin Oliverilt. "Mingi pidu vist." " Olgu. Tuled sa ka või jääd siia?" "Ma jään." "Olgu. Ma lähen. " ütlesin ma väikse kurbusega. Kallistasin Oliver ning tegin musi ja lahkusin. Läksin uksest välja ning märkasin Sethi ja Curtist. Nemad mind ei märganud. Hakkasin mpkat kuulama ning kõndisin aeglaselt koju. Tuli mingi rahulik lugu ning mu tuju muutus kurvemaks. Ma jalutasin ringi ning mul pisarad voolasid. Ma ei teadnud põhjust, aga nutsin. Peagi jõudsin koju ning läksin magama..