Through His Eyes. 8

Oli möödas kolm kuud. Praktiliselt kõik oli minu jaoks perses. Oliveriga tülitsesime koguaeg, koolis ei läinud hästi ja üldse polnud hea elu. Praktiliselt iga päev tülitsesime Oliveriga. See ei olnud enam tore ja ma ei kannatanud seda enam.
Ma astusin kooli uksest sisse ning siis tuli Oliver ning me tülitsesime. Ma ei viitsinud seda kuulata ning läksin siis minema. Nägin Sethi ja Leed ning liitusin nendega ja kõndisin mata klassi, tuju suht sitt. " Dude, sa istud vist täna Alexiga." ütles Seth ning minu silmadesse tekkis õrn sädelus ja õnnelikkus. Kogeledes vastasin talle " Eee.. Emmm.. Ok-kei." Ning teised naersid ja ma läksin istusin oma kohale Alexi kõrval. " Hei." " Tsau." vastas ta mulle. Ma vaatasin teda, aga ei julgenud midagi rääkima. Olin liiga häbelik ning siis tuli õpetaja klassi ning alustas tundi. Tund möödus ühtemoodi, ma vaatasin silma nurgast pidevalt Alexit ja tahtsin rääkida, kuid ei julgenud temaga vestlust alustada, kuid siis küsisin " Kuule, saad sa mind selle võrrandi lahendamisel aidata ?" ning tegin oma nunnu nägu. Ta vaatas algul imeliku näoga kuid siis vastas " Jaa, ikka. Mida sa ei oska ?" "Ma ei saa sellest aru." "Heh." ning ta seletas mulle ja me hakkasime rääkima ning meil jutt klappis ja kõik oli tore, ma suutsin isegi oma mured Oliveriga ära unustada. Enne tunni lõppu ta küsis mult " Sa kokku ei taha saada?" " Ikka tahan. " " Tore. Olgu, saame linnas seal Starbucki ees kokku. Sobib?" Noogutasin ning läksin Sethiga järgmisesse tundi. " Mille pärast te täna tülitsesite?" " Ikka see sama jama." " Kas te ära ei tüdine sellest juba?" " Ma tahtsin ammu selle teema unustada aga ta on põikpäine ja ei anna alla. See viskab üle." " Jaa, ma usun. Mis teema sul Alexiga on?" " Ta on... Lahe." "Ohoh, poleks arvanud, et seda sinu suust kuulen." " Me saame täna kokku." "ÜÜÜ!" ning selle peale ma togisin teda ning läksime järgmisesse tundi....