Ärkasin üles, päike säras kõrgel taevas. Ilmselt oli juba pool päevast möödas. Ajasin end põrandalt püsti, selg oli valus. Uimerdasin kuidagi kööki ning võtsin klaasi vett ja kõndisin diivani poole. Viskasin end pikali ja panin muusikakeskuse mängima. Lamasin seal ja mõtlesin, kuidas sai alguse see kõik. Kuidas nägin sind üksi ja armetuna seal tänavapingil istumas. Teadsin kohe, et vajad mu abi. Aitasin sind ja tegin su õnnelikuks, sina minugi, kuid nüüd oled sa kadunud. Ma ei saa sind enam tagasi, see on võimatu. Pean leppima, et kaotasin su. Olin nii loll, et lasin sul sinna kuradima kohta minna, ma ei uskunud, et see on hea mõte ja see polnudki, sest sind pole enam. Ainus, mis mul on, on mälestused sinust. Mälestused, mis ei unune kunagi. Mälestused, mis on tähtsaim osa minust, sest muud mul pole. Kõik ülejäänu on tähtsusetu.
Mu telefon helises. See oli su parim sõbranna. Ma ei tahtnud kellegagi rääkida, ma lihtsalt ignoreerisin seda, et telefon värises laua peal. Mu mõtted sinust liuglesid läbi pea, ajades nutma, kuid hoidsin pisaraid meeletult tagasi. Kuid ma ei suutnud rohkem, plahvatasin, ning üritasin ennast täiesti tühjaks nutta. Jube oli, aina nutan ja nutan. Pisaratel polnud lõppu. Lebasin seal, kuulasin muusikat ja nutsin. Lebasin seal nii kaua, kuni keegi uksekella lõpuks andis..
No comments:
Post a Comment