Tühjus. Mu sees on tühjus. Mu hing on puru ning ma ei tunne enam midagi. Ma lihtsalt vedelsin seal, mõtlesin, mis oleks võinud olla ja mis oli. Aga enam seda polnud, see kõik oli kadunud. Täiesti kadunud. Ma olin täiesti üksi. Mul polnud mitte kedagi. Mitte kedagi. Ma tundsin, et murdun. See kõik tekitas meeletut valu. Valu läbis tervet mu keha. Ma ei suutnud enam olla. Ma tahtsin kedagi, kes mind mõistaks. Soovisin kedagi, kes saaks aru, mida ma tunnen. Kedagi, kes oleks nagu mina. Aga ma ei leia, et oleks kedagi sellist. Ma tundsin, et olin leidnud just sellise, aga sain aru, et olin eksinud, kuid siis oli juba hilja. Ta oli lahkunud, jäädavalt. Ma tõusin püsti ja otsustasin, et lähen jalutan. Seega ma lihtsalt läksin ja jalutasin. Mõtlesin, mida teha, kuidas olla. See valu ängistas mind seest poolt. Tegi tohutult haiget. Ma mõtlesin, et kui nii edasi läheb, siis ma annan otsad. Ma ei kannatanud seda, aga ma siiski mõtlesin sellest kõigest. Tegin kõike aina hullemaks, pisarad voolasid ja pea valutas. Väljas oli pime. Ma ei jõudnud enam kõndida. Tundsin, et valu saab minust jagu. Tundsin, et olen nõrk, nii nõrk, et kukkus sinna samasse pikali ja ei liikunud enam kuhugi. Jäin sinna lebama. Pooleldi teadvusel..
No comments:
Post a Comment