Nutsin veel kaua ning ei tahtnud enam midagi teha. Läksin istusin omaette diivanile ning võtsin kätega ümber jalgade ning panin pea põlvedele ja nutsin. Ma tahtsin ära minna, aga ei saanud. Seth oleks aru saanud, et midagi on valesti ning just sellel samal hetkel nägin ma teda sisenemas Robertiga ning Robert hoidis temalt ümbert kinni. Pühkisin pisarad ja lähenesin kiiresti Sethile. "Ma viin ta koju." Ütles mulle Robert rahulikult. "Miks? Mis juhtus ? küsisin ma murelikult. " Ta on haige. Palavikus." " Sina ja haige ? Mismoodi ?" Seth ainult noogutas. " Ma tulen ka." ütlesin lõpuks. "On ehk parem, kui ta saaks kõigepealt veits magada." Ütles Robert mulle natuke tigedalt. "Olgu, ma tulen siis homme sinu poolt läbi." Kallistasin Sethi hüvasti jätuks ning sosistasin kõrva, et ta ruttu terveks saaks. Ta noogutas ja palus, et ma ta asjad tooks. Ma lippasin ruttu tema asjade poole, võtsin need kätte ning viisin temale. Peale seda ta lehvitas ja lahkus. Mina muutusin jälle kurvaks. " Tore..." mõtlesin ma ning läksin Craigi juurde. " Noh, kuidas pidu meeldib ? " küsis ta mult. " Ei, täitsa lahe on. Aga ma vist minema." " Miks ?" küsis ta kurvalt. " Seth jäi haigeks ja mul veits sitt olla." " Aaah. Olgu. Anna mulle on number, ma helistan sulle millalgi vms." " Tavai." Andsin talle oma numbri, tegin gangsta hüvastijättu kõigiga ning läksin välja. Võtsin taskust oma mpka ja kuulasin muusikat, otsisin meelega maseloo. Oceana-The Abortion Plan oli sel hetkel vägagi sobiv. Jalutasin aeglaselt koju ja tegin vahepeal isegi ühe suitsu. Rahustas veidi maha. Vaatasin kella. Kell oli pool 2 öösel. Väikene uni hakkas juba tasapisi tekkima. Jalutasin ja mõtlesin kõigest ilusast, mis oli Oliveriga. Tegi mind kurvaks, aga nutma ei ajanud. Kell 2 olin ma kodus ning peale seda võtsin üleriided seljast ning heitsin voodisse. Paari minuti pärast magasin sügavalt. Öö oli vaevaline, nägin unenägusid, mida ei tahtnud näha ning hommikul ärgates oli padi märg. Ohkasin ning tõusin voodist välja. Panin mingid suvakad riided selga ja lohistasin end kööki. Võtsin külmkapist ühe väikse joogijogurti ja piima ning otsisin kausi ja hommikuhelbed. Valasin need kaussi ja sinna peale piima. Panin teleka tööle ja otsisin MTV'd. Peale seda olin kurb ning mõtlesin, et külastaks Sethi. Vaatasin kella. Kell oli 1. Tormasin ruttu pesema. Peale seda sättisin end ja võtsin kapist mingid riided ja laua pealt telefoni ja mp3 ning väljusin kodust.
Tee peal jäi ette mulle putka ning ostsin sealt suitsu. Tegin ruttu enne minekut ühe ja peagi olin kohal. Vastu tuli mulle Robert. " Kuidas tal on?" küsisin suure uudishimuga. " Väiksem palavik kui eile, aga siiski haige. Sa lähed sinna ? " " Jah. Mis siis ?" " Ei midagi. Ta tunneb sinust puudust vist. Aga.. Suitsu saad anda, pole saanud korralikult magada, kuluks üks rahustav asi ära." " Jah, loomulikult." Ulatasin talle paki ning ta võttis sealt ühe. " Olgu, tänan. Ma nüüd liigun. " " Olgu. Tsau." Surusime kätt ja liikusin siis korterti välisukse poole. Liikusin trepist üles ning jõudsin Sethi ukseni. See oli lahti. Läksin sisse ning nägin, et Seth magas. Istusin tema ette maha ning sosistasin talle kõrva. " Äratus, unimüts." ning tegin talle kalli. " See võib nakatuda." Hoitas ta mind. " Siis oleme koos haiged." vastasin ma rõõmsalt. " Aah.. Ma peaaegu unustasin. Ma tõin sulle midagi." Sobrasin taskus, šokolaadi otsides. " Eile, kui ma tagasi nende juurde läksin siis teised küsisid, kuhu sa kadusid ning ma vastasin, et sa jäid ootamatult haigeks ja siis nad kirjutasid sulle selle kaardi ja soovisid head paranemist." Seth muutus rõõmsamaks. " Aww.. Nii armas. Kuidas pidu oli?" Muutusin kurvaks. " Pärast sinu ära minekut igav. Läksime Oliga lõplikult lahku eile. " Seth pani käe mu õlale. " Miks?" " Ta ütles, et ei suuda nii jätkata, kuid armastab mind igavesti.." Hakkasin nutma. Seth kallistas mind kõvasti. "Kõik saab korda" ütles ta üsnagi vaikselt. " Ma tean, et kunagi saab." vastasin talle, ning ta kallistas mind veelgi tugevamalt. " Saab. Ma olen sind ennegi murdununa näinud. Sa vajad lihtsalt tuge.." Istusin temast natuke kaugemale. " Aitäh." ütlesin väga vaikselt. " Mille eest?" küsis ta imestunult. " Et sa mul olemas oled." Ta naeratas ning kallistas mind tugevamalt...
Tee peal jäi ette mulle putka ning ostsin sealt suitsu. Tegin ruttu enne minekut ühe ja peagi olin kohal. Vastu tuli mulle Robert. " Kuidas tal on?" küsisin suure uudishimuga. " Väiksem palavik kui eile, aga siiski haige. Sa lähed sinna ? " " Jah. Mis siis ?" " Ei midagi. Ta tunneb sinust puudust vist. Aga.. Suitsu saad anda, pole saanud korralikult magada, kuluks üks rahustav asi ära." " Jah, loomulikult." Ulatasin talle paki ning ta võttis sealt ühe. " Olgu, tänan. Ma nüüd liigun. " " Olgu. Tsau." Surusime kätt ja liikusin siis korterti välisukse poole. Liikusin trepist üles ning jõudsin Sethi ukseni. See oli lahti. Läksin sisse ning nägin, et Seth magas. Istusin tema ette maha ning sosistasin talle kõrva. " Äratus, unimüts." ning tegin talle kalli. " See võib nakatuda." Hoitas ta mind. " Siis oleme koos haiged." vastasin ma rõõmsalt. " Aah.. Ma peaaegu unustasin. Ma tõin sulle midagi." Sobrasin taskus, šokolaadi otsides. " Eile, kui ma tagasi nende juurde läksin siis teised küsisid, kuhu sa kadusid ning ma vastasin, et sa jäid ootamatult haigeks ja siis nad kirjutasid sulle selle kaardi ja soovisid head paranemist." Seth muutus rõõmsamaks. " Aww.. Nii armas. Kuidas pidu oli?" Muutusin kurvaks. " Pärast sinu ära minekut igav. Läksime Oliga lõplikult lahku eile. " Seth pani käe mu õlale. " Miks?" " Ta ütles, et ei suuda nii jätkata, kuid armastab mind igavesti.." Hakkasin nutma. Seth kallistas mind kõvasti. "Kõik saab korda" ütles ta üsnagi vaikselt. " Ma tean, et kunagi saab." vastasin talle, ning ta kallistas mind veelgi tugevamalt. " Saab. Ma olen sind ennegi murdununa näinud. Sa vajad lihtsalt tuge.." Istusin temast natuke kaugemale. " Aitäh." ütlesin väga vaikselt. " Mille eest?" küsis ta imestunult. " Et sa mul olemas oled." Ta naeratas ning kallistas mind tugevamalt...
No comments:
Post a Comment