Through His Eyes. 14

Ma magasin ja nägin und sellest, kuidas ma Oliveriga koos olin. Kõik oli siis nii tore ja hea. Meil polnud muresid ja me olime nii õnnelikud. Meil oli kõigest ükskõik, sest me olime üksteisel olemas. Aga see kõik on nüüd läbi ja igaveseks. Ma pean hakkama saama üksinda, sest muud võimalust tõesti pole. Küll ma seda ka suudan.
Ma tundsin, kuidas mul silme eest mustaks läks ja ma koomasse langesin. Ma kartsin, et see kord olen tõesti suremas. Ma ei taha surra. Ma tõesti ei taha surra. Palun ärge tehge minuga nii. Palun päästke mind. Ma ei teadnud, mis minust saab. Aga ma teadsin, et mind viidi uuesti operatsioonisaali. Seal ma lamasin abitult ja arstid seisid minu ümber. Peagi nad ka lõpetasid, kuid ma ei tea, mis minust saab...
Ma ei tea, kus ma olen ja mis minuga toimub. Ma sooviksin, et ma oleks nagu väike tihane, kes suudaks ära lennata, sellest kõigest, aga ma ei saa. Ma olen suremas. Kõik kohad on tuimad, ma ei tunne ennast. Otsustasin jääda magama.
Magasin natuke aega, kuni uni sai otsa. Polnud midagi teha ja vaatasin aknast välja, ilm oli sitt, vihma sadas või oli see hoopis lörts. Ei tea, vahet pole. Järgmisel hetkel tuli sisse Seth. Tal olid seljas haiglariided nagu minul. "Mis sinuga juhtus?" küsisin imestunult. "Ausalt öeldes, ma ei tea, ei mäleta. Kuidas sa end tunned?" "Valus on. Kõik kohad tuimad." Seth vaatas mulle kurvalt otsa ning lähenes mu voodile, istus sellele ning tegi mulle õrnalt kalli. Väga armas temast. "Ajataju on täiesti kadunud." ütles Seth. Noogutasin talle vastuseks..
Mitu nädalat hiljem sain ma haiglast välja. "Jess, saab lõpuks ära siit." Ütlesin ma rõõmsalt. "Haha, usu mind, siin pole kerge igapäev peale kooli käia." Pakkisime ruttu asjad kokku ning andsin siis oma koti Sethile ja üritasin karguga käimist õppida. Väljas oli ilus ilm ja päike paistis. Astusime haiglast välja, kui kuulsime kiirabi sireenide möirgamist. Ootasime kuni ta mööda sõidab, et siis rahulikult üle tee minna.
Vaatasime, kes toodi haiglasse ning kanderaamiga tõsteti üks pikkade pruunide juustega poiss ja temaga kaasa tuli üks pikem pruunide juustega poiss. "Kas sa näed sama, mis minagi?" küsisin Sethilt imestunult. "Jah." vastas ta. Need olid Oliver ja Robert. Liikusime nende poole ja Seth küsis Robertilt "Mis juhtus?" "Ta üritas end tappa." Läksin sealt edasi Oliveri juurde, silmad märjad. "Miks sa seda tegid?" "Ma ei suutnud enam ilma sinuta." "Aga sina jätsid mu maha ju, mitte mina." ütlesin natukene tigedalt. "Ma tean. Ja see mulle kõige rohkem haiget teebki." Vaatasin talle märgade silmadega otsa ja silitasin ta põske ning ütlesin vaikselt "Ma armastan sind." "Mina sind ka." vastas Oliver ning ta viidi operatsioonisaali.
"Tule, lähme käime kodus, ma arvan, et sa tahad kordki puhtaid riideid selga." Ütles Seth mulle ning ma noogutasin ja läksime minu poole. Seth aitas mul riideid otsida ning tegi mulle süüa. Peagi läksime jälle haigla poole tagasi. Ootesaali jõudes nägime Robertit pea põlvedel ootamas. "Kuidas tal on?" küsisin talt koheselt. "Uudiseid pole. Ma ei saa aru, kuidas ma võisin ta sinna üksi jätta." "Rahu, kõike ei saa ju ette näha." ütles Seth talle kohe lohutavalt ja silitas ta selga. Robert tõusis püsti ja ütles" Ma ei saa aru, miks kurat ta seda tegema pidi?" "Sest ta armastab mind ja mind polnud temaga." Vastasin ma selle peale. "Tema jättis ju sinu.." ütles Robert segaduses. "Jah.." vastasin talle ning muutusin jälle kurvaks. Seth tuli minu juurde, kallistas mind ja ütles" Kõik saab korda." Ma vaid ohkasin...