Through His Eyes. 12

Sethiga koos olles suutsin ma olla rõõmus. Mu tuju läks iga hetkega aina paremaks ning meil oli täitsa tore. Kuulasime tema iPodi, jõime teed ja aegajalt ulatasin Sethile kraadiklaasi, et ta end kraadida saaks. Palavikku tal õnneks polnud, mis oli ainult tore. Mingi hetk olime ka magama jäänud. Ma ei saanudki aru, kui ma magama jäin, see juhtus kõik nii kiiresti. Hommikul ärgatse küsisin Sethilt, kes samalajal kassi paitas " Kas ma tõesti jäin magama?" "Paistab nii." vastas ta mulle, "Süüa tahad?" Tundsin kuidas mu kõht korises ning noogutasin talle rõõmsalt. Ajasime end püsti ning kõndisime külmkapi juurde, et otsida midagi süüa. Me sorisime päris pikalt, kuigi ega seal midagi süüa ei olnud. " Lähme minu juurde." tegin ma ettepaneku. Seth oli nõus ning ütles:" Ma lähen vahetan kähku riided." "Hea küll, ma lähen käin netis korra." vastasin talle. Hakkasin juhuslikult Sethi pilte vaatama. Seal oli igasuguseid pilte. Nii minust, temast ja teistest lahedatest. Kuid siis vaatas mulle järsku otsa pilt Olist. Ma muutusin koheselt kurvaks. Sel samal hetkel tuli Seth ja küsis " Mida sa teed?"
"Kust sa selle pildi said?" küsisin uudishimulikult. " Ta on minu sõber ka." " Kas sa võiksid selle kustutada või kuhugi kuhu ma ei näe, selle panna ?" küsisin paluvalt. Selsamal hetkel tekkisid mu silmadesse pisarad. Seth tuli minu juurde ja kükitas mu kõrvale ning palus vabandust. Ma nutsin väga hullusti. Ma polnud kunagi nii nutnud. Ma olin täiesti metsas omadega. Seth üritas mind lohutada, kuid väga palju sellest abi polnud. Vahepeal sosistas Seth " Kõik saab korda, kõik saab korda." Kuid ma kahtlesin selles. Kõik on kaugel normaalsusest. Varsti sain ma ka nutetud ning Seth küsis "On parem?" Noogutasin talle. "Oled valmis minema?" Noogutasin talle uuesti ning me läksime.
Astusime majast välja ning rääkisime millestki, mida ma ei mäleta ning ühel hetkel sain ma šoki. "Mis on?" küsis Seth koheselt. " Vaata otse ette. " Näitasin näpuga. Seal oli Oliver. Ma olin murdumise äärel. Ning peagi oli ka Oliver meie juurde jõudnud. " Kas me võiksime palun rääkida?" Küsis ta minult. "Millest meil veel rääkida on?" vastasin talle ning hakkasin üle tee minema. " Palun.." ütles Oliver ning tuli mulle järgi ning põmm...