Ma vedelesin pikali maas, ma ei suutnud ennast liigutada. Kõik kohad olid valusad. Tundsin, et olen suremas, mul oli raske hingata. Ma ei suutnud silmi lahti teha, kuid kuulsin, et kiirabi tuli ja mind viidi haiglassse. Tundsin, kuidas Seth hoidis mu käest kinni ja nuttis. Ma kartsin. Tohutult kartsin, et suren. Me vist jõudsime haiglasse ja mind viidi kohe kuskile operatsioonisaali. Seal anti mulle tuimestus ning ma sulgesin silmad ja kaotasin teadvuse..
Ma nägin, kuidas see juhtus. Ma ei tea kuidas, aga ma oleks olnud nagu mingi kõrvaline isik seal vaatamas. See kõik oli nii keeruline. Oliver tuli, ma tormasin üle tee, Oliver järgi ning auto ajas mu alla. See kõik juhtus liiga kiiresti, et üldse reageerida. Miks pidi üldse Oliver seal olema? Miks? Miks poleks ta võinud kuskil mujal minu juurde tulla, sest siis poleks minuga seda juhtunud. Hetkel on mul tohtult valus ja ma tunnen, et sureksin. Ma loodan väga, et jään elama. Ma ei taha surra. Ma kardan surra. Eriti siin, üksinda. Abitult.
Ma avasin silmad. Nägin, kuidas kõik sebisid minu ümber. Keegi süstis mulle midagi, keegi veel askeldas tilgutiga ning kolmas uuris südametööd. Ma üritasin kätt liigutada, kuid ei suutnud, valus oli. Tervest kehast käis valu läbi. Mul oli tunne nagu ma oleks olnud haiglas juba mitu nädalat, et ma oleksin olnud koomas. Ma ei saanud midagi aru, mis toimub. Ma otsustasin alla anda ja silmad sulgeda...
Mingil hetkel tundsin ma, kuidas miski soe oli mu käe ümber, ma avasin silmad ja see oli Seth, kes nuttis. Ta oli täiesti löödud. Ta oli suures šokis. Minu õnnetus tuli talle suure löögina. Mul oli temast kahju. Ma liigutasin sõrme ning ta tõstis suure kiiruga pea. "Kaua ma siin olnud olen?" küsisin hädiselt. "Ma ei tea, kuus tundis umbes. Kuidas sa end tunned?" küsis Seth murelikult. "Halvasti, igaltpoolt valutab." "Katsu veel magada, ma ei jään siia." Noogutasin talle vaevu. Soovisin headööd ja jäin magama...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment